Tark inimene, kes on oma elu elanud, saab aru, et peab elama üks päev korraga ja rõõmustama iga oma SOOVI üle

Ükskord, palju aastaid tagasi, panime me emaga uusi kardinaid lihavõtteks. Siis oli minu tark vanaema veel elus. Vanaema ütles meile ühte imelist asja.

Kardinad olid tol ajal moekad: assümmeetriliste puupitsidega, tuttidega ja muude lisanditega. Nad ei tahtnud kuidagi karniisi külge kinnituda, kukkusid meile pähe… me vandusime, naersime ning jälle asusime tööle.

Targa vanaema sõnad

– Hiljuti ma oleksin hüpanud lakke kui mul oleks sellised kardinad, aga praegu pole enam teragi soovi, ütles vanaema. See kaob, tüdrukud… soov kaob. Kõige suhtes. Asjade suhtes, inimeste suhtes.

Tehke kõik niikaua on teil see soov olemas. Kulutage raha lolluste peale – ärge hoidke kokku! Lollus pakub rõõmu, aga kokkuhoitud raha mitte. Mille jaoks raha koguda? Matuste jaoks? Kedagi pole veel jäetud matmata. Rõõmustage kuni on rõõm olemas. Armastage niikaua on soovi.

Saabub aeg kui isegi teise inimese soojuse jaoks pole soovi. Mitte midagi ei soovi enam. Tõenäoliselt teeb loodus seda sihipäraselt, et me lahkuks rahulikumalt, ei haakuks ei asjade ega inimeste külge.

Ma olen juba valmis lahkuma. Aga kui mul oleks võimalus teie aastate juurde naasta, siis ma elaks päev korraga ja rõõmustaks iga oma soovi üle.

Vanaema juba ammu pole, aga mina elan just nii: päev korraga ja tunnen igast soovist rõõmu.